Kuidas temaga on läinud?
Peaks nentima, et üllatavalt hästi. Ise olin kindel, et ei jäta õievart alles, kui vaja taimel taastuda.
Tema puhul tekkis tunne,
et saame kahekesi hakkama. Kuigi juurekesi napilt.
17. märts
Näha on väikest uut juurt kasvamas,
kuu aega tagasi vaid otsake paistis.
Fikseerisin kenasti kummiga, muidu kõikus teine kahtlaselt.
Ainult üks pikem poolik juur jäi substraadi sisse.
24. märts
Kinkis vahvad õied, kaks tükki.
Sellise mõnusa värvusega,
lõhn meenutas küll mingit saapaviksi.
Mäletan, et imelik oli aga mitte jäle.
Tahtis hoolt, sai pealt juuri niisutatud
ja samas lehti ka, neid viimaseid harvem.
Kasvas muidugi esimeses orhideekapis.
15-19. mai (19. veebruar sai ümberistutatud)
Pealmised juurekesed ajavad juba kergkruusa sisse.
Uus on sama pikk kui vana oma juurdekasvuga (selle juurdekasv toimus minu juures).
Kummi eemaldan siis, kui juured sügavamale tungivad,
siis on taim kindlalt paigas.
25. juuli
aga võis arvata, et mis alguses kõige väetim oli.
Aga mine tea, või ka mingi kurikaval piisk
sinna vahele sattuda, mis jäi märkamata.
Nii me siis kasvamegi ilma kummita, saame täitsa iseseisvalt
hakkama, ühest pealmisest vanast poolikust köndist loobus.
Tegelikult on läinud ka substraadi sees olev.
Milleks kui uued rõõmsalt tulemas!
Tavaliselt lähevadki need poolikud ka, kui nad kehvakesed on. Aga vähemalt oli alguses kasu taime toestusel ja rehabiliteerimisel. Need kaks pikemat on praeguseks põhjas teinud ringi peale ja uus kasvanud ilma luba küsimata üle poti serva, nii et miskit suunata ei anna.
Elame - näeme! Kõikse hullem möödas!
