Ludisia ´Emerald Velvet´

Minu neljas ludiisia.
Erineb lehe mustri poolest L. discolor var. alba-st, tema sooned on hargnevad vähem.
Tunduvad ka pikemad ja suuremad lehed võrreldes rohelehelistega.

01. detsember

Vahepeal kasvatas mul usinasti poti põhjast
uusi võrseid, need on nüüd mul eraldi juurdumas.

Kasvab endiselt ostetud substraadis, milleks on kookosturvas.
Tundub, et nad armastavad seda ja tunnevad end seal hästi.
Minul on aga väga mugav oma kastmisi reguleerida.
Mõtlen, et jätangi nad edaspidi kookosturbasse, kuna olen koos taimedega sellega rahul.
Või siis miksin segu kokku, panen peenikest koort sisse, et õhulisem. Kuigi kookosturvas on mõnus teraline. Mina saan vabalt nädala läbi, niiskemal ajal isegi 1,5 nädalat. Oootan kui pind kuivaks tõmbub, kusagil 2cm ulatuses. Neil on mõnusad pontsakad varred, mis sugugi ei armasta liialt pidevat niiskust.

Ludisia discolor var. alba

Seekord istutasin rippamplisse,
kuna ludiisiad lähevad suhteliselt lopsakaks,
et ruumi juurde võita.

Muidugi, kas just kõige parem valik.
Ampel oli suhteliselt päevavalguslambi lähedal, õievarred venisid liiga välja. 
Oleks pidanud riputama sinna aknale, kus teisel poolel lampi ei ole.  
Kõik ei taha ega vaja niipalju valgust, juveelid on varjulembelised.

Ludisia ´Red Velvet´

Minu esimene juveelitar - esimene ludiisia.
28. veebruar 2011

Sai ostetud Tallinna BA orhideenäituselt, 
kindla peale minek.
Mulle olid juveelid hakanud huvi pakkuma.

Umbes ühel ajal avastasin enda jaoks juveelitarid
ja veenuskingad.
Esimesele järgnevad tavaliselt teised,
sest põhjalik kodutöö on eelnevalt tehtud.

02. jaanuar

Selle aasta alguse rikkalik õitsemine.
Emataim  kasvab seni ajani
samas potis ja kookosturbas ning tunneb end hästi.
Vanadelt võrsedelt tuleb järjest uusi,
kes lähevad omakorda õitsema. Vajavad aeg-ajalt kärpimist,
siis püsivad kaunid.

Üks võrse on seekord päris omamoodi,
kõigepealt avanevad esimesed õied, siis kasvatab
õievart edasi ning avanevad järgmised õied. Seekord siis altpoolt ülespoole!

Jõulukaktused

Säravpunaste õitega
Käes on jälle jõulukaktuste aeg.
Miks nendest kirjutada!?
- neid on tulemas rohkem kui üks - uued põnevad õievärvused
- avastasin hea koha nende kasvatamiseks - köögiaken loodepoolne 
Seal on piisavalt varju ja jahedust, õnneks õhksoojuspump ei unda taimede pea kohal.
Miks just tema!?
- tütre kingitud
- Elvast minuga Pärnusse kolinud
- ilusad säravpunased õied
- väga vastupidava hingega
On paar korda läbikuivanud ja hulga lülisid poetanud, aga ellu jäänud.
Kord nokkis tütretütar ta salaja poolpaljaks, aga pidas vastu.
See suvi möödus ilma suuremate viperdusteta. 
Kastan ja väetan tunde järgi, tema küll nendest kirjanduse antud puhkeperioodidest ei arva midagi.
Üritan aimata, mida ta parasjagu tahab, ehk soove silmist lugeda.
Me oleme hakanud teineteist mõistma, vahelduseks kaktuseväetisele on saanud minu käest ka
lahjat orhideeväetist. 

22. november

Alati on üks õis teistest tunduvalt ees, kusagil kuu aega.
Nagu meelde tuletamas, me nüüd tuleme, varsti jõulud käes. tal oleks nagu tiivad laiali.
Lihtsalt ta ei saanud läbi aknaklaasi avaneda, sellest lapik. 

8. detsember 

 Nüüd aeg järgmiste käes.
Juba ostsin uue ka, kreemjate õite ja purpurlillade tolmukatega.
Senini ei ole nad õisi ega pungi maha poetanud kusagil (ka ämmale kingitud), suht vastupidavamad kui taluaegsed. 
Uus aga viskas paari-kolme päeva jooksul pea kõik küljest. Ei jõudnud ilusaid õisigi jäädvutada. 
 

Bulbophyllum falcatum

Teine avastus kastmisel - alles hiljuti - sügisel sõbra käest saadud.
Nüüd kaks kuud hiljem.
5. detsember

Ei tähenda midagi, et sai teineteisest lahutatud.
Kui head kasvutingimused ja hoolitsus, läheb ikkagi õitsema.
Mina ei osanud nii ruttu küll sellist üllatust oodata. Põnevad õied tulemas!
Alul, kui seda vart nägin sirgumas, mõtlesin, et kasvatab hoopis uue bulbi mul.

8. detsember

Tänase seisuga suuri muutusi ei ole toimunud.
Aga anname teada, kuidas meil läheb.

Restrepia striata

Otsisin ja otsisin, aga varasemaid fotosid ei ole. Imelik, et ei olegi jäädvustanud.
Aga sõbra käest saadud, 2011 aastal oktoobris. Üle aasta tagasi kolis.
Ürje kartis, et äkki ei pea nii tillukesed elanikud-blokil tema juures vastu ning nii ta minu juurde rändaski. Taime seisukohalt õnnelik lahendus - paremaid tingimusi otsida.
Elab mul kapis, üle kahe päeva nii kuidas xaxim ära kuivab, piserdan, vahest kastan aluse märjaks. Siis peab rohkem 4-5 päeva vastu. Tuleb jälgida, et xaxim hallitama ei läheks. Ta on suht ventika kõrval ja õhk käib tagant läbi, vastu klaasi ei puutu.
Vahepeal nagu kiratses, ei tahtnud edasi minna. Aga siis hakkas robinal uut elu kasvatama.
Armastab niiskust, aga mitte lehtede vahel.
Arvasin, et ei saagi õitsema. Huvitaval kombel otsisin õisi lehe vahelt, mõtlesin, et kusagilt sealt pistab välja. Leheke on nats kannatada saanud, vesi tahtis vahele valguda. 
Kuivatasin ja suutsin otsast pooleks teha.
5. detsember avastus kastmisel

Vaatan, et areneb päevadega. 
Näis, kas mul õnnestub õis ka jäädvustada. Praegu on küll tilluke. Ime, et märkasin ja veel kannatada ei saanud.
7. detsember                                                 8. detsember

Phalaenopsis schilleriana x mannii

lühidalt ´Bronze Maiden´
Kuidas temaga on läinud?
Peaks nentima, et üllatavalt hästi. Ise olin kindel, et ei jäta õievart alles, kui vaja taimel taastuda.

Tema puhul tekkis tunne, 
et saame kahekesi hakkama. Kuigi juurekesi napilt.

17. märts
Näha on väikest uut juurt kasvamas, 
kuu aega tagasi vaid otsake paistis.
Fikseerisin kenasti kummiga, muidu kõikus teine kahtlaselt.
Ainult üks pikem poolik juur jäi substraadi sisse.

24. märts

Kinkis vahvad õied, kaks tükki.
Sellise mõnusa värvusega,
lõhn meenutas küll mingit saapaviksi.
Mäletan, et imelik oli aga mitte jäle.

Tahtis hoolt, sai pealt juuri niisutatud
ja samas lehti ka, neid viimaseid harvem.
Kasvas muidugi esimeses orhideekapis.

15-19. mai (19. veebruar sai ümberistutatud)

 Enam-vähem lehed on taastunud, mis kortsulised olid.
Pealmised juurekesed ajavad juba kergkruusa sisse.
Uus on sama pikk kui vana oma juurdekasvuga (selle juurdekasv toimus minu juures).
Kummi eemaldan siis, kui juured sügavamale tungivad,
siis on taim kindlalt paigas.

25. juuli

Vahepeal üks kaotus lehe näol oli,
aga võis arvata, et mis alguses kõige väetim oli.
Aga mine tea, või ka mingi kurikaval piisk
sinna vahele sattuda, mis jäi märkamata.

Nii me siis kasvamegi ilma kummita, saame täitsa iseseisvalt
hakkama, ühest pealmisest vanast poolikust köndist loobus.
Tegelikult on läinud ka substraadi sees olev.
Milleks kui uued rõõmsalt tulemas!
Tavaliselt lähevadki need poolikud ka, kui nad kehvakesed on. Aga vähemalt oli alguses kasu taime toestusel ja rehabiliteerimisel. Need kaks pikemat on praeguseks põhjas teinud ringi peale ja uus kasvanud ilma luba küsimata üle poti serva, nii et miskit suunata ei anna.
Elame - näeme! Kõikse hullem möödas!