Armusin esimesest silmapilgust tema õitesse, armsad valged
roheka tooniga ning huvitavate triipudega. Milline lõhn võiks küll olla!?
Minu koju jõudis ta juulis 2010.aastal Schwerterist noortaimena.
Esimesel pilgul – oi kui kaunis taim.
Potist välja võttes
vaimustus kahanes.
Vajas esmaabi – lõikust ja kaneelitamist. Kaks juurt
jäid täiesti terveks, no jah need, mis olid substraadist väljas.
Kuum teema EPI-WEB, mõtlesin, et kui prooviks ka.
Sai siis sukapaelaga sinna kinni seotud. Lisasin
sammalt juurtele, et niiskust rohkem hoida. Igasugustesse klaaspurkidesse ega
-vaasidesse ei mahtunud, tuli tal traatvõrgu küljes rippuda aknaserval.
Ju sai liiga usinasti niisutatud, mõtlen et lausa mitu korda
päevas või juhtus piserdades lehe kaenlasse vett sattuma.
Midagi igatahes toimus aga mis just? Järjest läks kaks
alumist lehte kollaseks. Ainult kolm jäigi. Ei tahtnud, et mu taimeke päris
lehetuks jääb. Sambla eemaldus ning piserdama hakkasin ka ainult üks kord,
hommikuti.
Näha, et keskmised juurehakatised, millelt tuli mustad otsad eemaldada, hiljem kuivasid. Aga paistmas on kaks uut müksu.
See piserdamine muutus ka jamaks, otsustasin ta siiski potti panna, 2010
aasta novembris ta sinna saigi.
Kolis riiulile kunstvalguse alla, kord nädalas
kastsin ja ülepäeva piserdasin ettevaatlikult juurtele.
Segu koosneb
suuretükilisest schw.koorest, söest, veinipudeli korgitükkidest, penotükid ja
natuke pikakiulist sammalt 5%. Poti põhja said ka penotükid.
Tänaseks ei ole mul enam ühtegi taime epi-webil, ei istunud
kuidagi.
Eks ta solvus ka, tõmbas ühe oma lehe
kortsuliseks. Kas jään jälle ühest lehest ilma, appi!? Lubasin taimele, et enam
ei kiusa ega katseta ning jätan ta rahulikult potti. Eks ta siis rahuneski ja
leheke muutus ka pikapeale pringiks tagasi. Nii ta siis elaski kuni kapi
valmimiseni ( juuni 2011), õnnestus nautida ka troopilisemat elu.
18.06.2011 üks pildike ainult sellest aastast
Kui hädisemaid ja lapsekesi hakkas juurde tulema, siirdus kapist idapoolsele
aknale. Sügiseks oli ta juba selle eluga vägagi kohanenud ning sammus rõõmsalt
talvele vastu.
Päris külmal perioodil detsembri lõpus - jaanuaris kastsin
harvemini, kord nädalas. Kraadiklaasi aknalaual ei olnud, aga arvatavasti alla 18C ei langenud.
Kuni ühe kauni päevani …
Aga enne oli võitlus villtäiga, kes oli schwerteri sügisese
taimega kaasa tulnud ning tema alumise lehekaenlas kükitas. Pühkisime
viinavatiga külalise minema ja rohkem temal ma neid ei märganud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar