Õnnetu kuukinga õnnetu keiki - II osa

Keiki on suureks ja tubliks sirgunud  - nüüd päris õnnelik keiki.

 Viimased kuud ta lihtsalt mõnules,
vahest sai karbi põhja vett lisatud.
Kuivale ei jäänud, lehti ka piserdatud sooja veega.

Kasvatas endale vahvaid varbaid!!!
Juured olid pikaks sirgunud. Potti paigutamisega oli tegu, et nad
ära ei murduks. Sai vees leotatud ja õrnalt enne suuremasse kaussi painutatud kokkupoole.

Ära harjudes tutvusime tasapisi potiga. Kergkruusast ta loobuda ei tahtnud, ei püüdnudki küljest
neid ära kanguta. Las jäävad mälestuseks õnneliku elu poole - tulevad uude ellu kaasa.

Põhja vahtpolüstorooli tükid, neid mida kasutatakse pakendamisel.
Kuigi ma istutasin ta rippamplisse, las näeb veidike maailma. Substraadiks currlini firma koor, ilus kas pole. Leotasin kuumas vihmavees ja lasin nõrguda.

 Kõige hullem, mis saab olla, kui koor väga ära kuivab. Hiljem lihtsalt vesi jookseb vahelt läbi ja jäädki aina kastma. Mul on ta ka suurema tükilisem, lõikan küll oksakääridega väiksemaks.

Siin me siis ripumegi loodepoolsel aknal 
ja talvist ilma nautides!

Arvestades enda sisekliimat ja substraadi suurust,
olen kastnud umbes 2x nädalas, keskelt läbi nelja päeva tagant.
Ja muidugi üks huvitav punn on külje peal olemas, nägu on selline peas nagu tahaks õievart moodustada.