Aga enne kui midagi lisada, peab inimene suutma või saama istuda või lesida arvuti juures.
Kõige tähtsam detsembrikuu sündmus on senini olnud kahtlemata
meie orhideefoorumlaste savipoti õpituba.
Meie Ürjega alustasime teekonda Pärnust juba kella 7.30-st.
Kui tahad Tallinnast kusagile edasi jõuda, pead ju bussiaegu klapitama.
Kohale jõudsime ilma suurema viperusteta ( välja arvatud asjaolu, et minul oli kihk tunduvalt varem bussist maha minna) külakostid näpu otsas.
Ja kaasas veel kohustuslikus korras puulabidas ning põll, soovitavalt ka sussid.
Rahvast tuli ja tuli, nii meid oligi üle kümne.
Mõni jõudis ka hiljem kui põhituumik oli lahkunud.
Õnneks savi ajalugu ei hakanud meile keegi pajatama.
Aga kasulikke näpunäiteid jagas lahke perenaine küll.
Kui oled savi varemalt ainult paar korda vorminud/mätsinud, siis kulub iga õpetus marjaks ära.
Tähtis oli ka see, et kõik said teha, mida hing ihkas.
Mingit kohustuslikku korda (v.a. kodukord) ega asja ei olnud.
Ja nagu ikka orhideerahva unistus - orhideedele potid.
Igasugused, nii põhi-(kasvu) kui ümbrispotid.
Ja neofide kasvatajatele ikka neofipotid. Isetehtul väärtus omaette.
Ei mingit kiirustamist - kogesin tähtsat reeglit.
See andis tunda esimese poti valmimisel.
Serv hakkas käest ära minema - s.t. hirmuäratavalt kuidagi õhuke.
Täpselt nii nagu kunagi esimene näppimine:
pidin kaussi tegema, aga olin huvitatud hoopis potist. Mingit õiget tunnetust tol korral ei tekkinudki.
Ei osanud mingit iste- ega seisukohta võtta.
Viimistlemise ootuses ning heade mõtete lootuses sai kile alla pandud.
Teine potike valmis aga pikkamööda, süvenenult. Tekkis selline mõnus ja hea tunne!
Tõeline teraapia!!!
Sellest potist hakkas juba asja saama.
Ise võisin rahule jääda, seda kohustuslikku kurikuulsat labidat siin vaja ei läinudki.
Puulabidas - poti patsutamiseks, näpujälgede silumiseks!!!
Teine kile alla ja esimine käsile. Teadsin, mida ette võtta.
Ave juhendamisel sai serv paksemaks kleebitud (täitsa põnev).
Õhuke ja pragunev jääb nüüd ilmselt tuleviku ootusesse!
Muidugi omamoodi huvitav ja aeganõudev oli serva riba valmistamine ning viimistlemine.
Kuna oli väike, siis serva tahtsin kitsast.
Teine sai ilma erilise servata. Mõlematele sai pressitud motiivid!
Erilise kohusetundega said alla jalad.
Kuuldus, et hiljem võib ahjust võib kenasid iseseisvaid nupukesi leida, ei andnud rahu ega tekitanud erilist vaimustust.
Teise, suurema poti omadega tuli aga kiirus, vaja oli ju koju; Pärnusse, tagasi jõuda.
Toodang riiulitele kuivama!
Esimesel - keskel lainelise servaga. Teisel suurem pott - jalad taevas, kindluse mõttes.
Ave juures savi mätsides möödus aeg nagu linnu lennul.
Aga ütlemata tore ja vahva seltskond oli koos.
Koristamine jäi paraku perenaise pärusmaaks. Usun,et tal oli rahulikum.
Ei kujuta ette, kui kõik see rahvas oleks hakanud seal sebima.
Osa fotosid leiab ka foorumist:
Levis kuuldus, et
eesotsas pererahvaga jäi ka toodang terveks !!! :) :) :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar