Tema õisi on oodata jaanuarikuus.
Rohkem kui üks !!!
16.detsember 24.detsember
28.detsember
Cycnodes Chiriqui
Temast saab arvatavasti jaanuarikuu suursündmus !!!
teisipäev, 31. detsember 2013
Õievarre sirgumine
Järgmine ´´porgand´´, seega kolmas.
Tema õisi on oodata jaanuarikuus.
Rohkem kui üks !!!
16.detsember 24.detsember
28.detsember
Cycnodes Chiriqui
Temast saab arvatavasti jaanuarikuu suursündmus !!!
Tema õisi on oodata jaanuarikuus.
Rohkem kui üks !!!
16.detsember 24.detsember
28.detsember
Cycnodes Chiriqui
Temast saab arvatavasti jaanuarikuu suursündmus !!!
Phalaenopsis Cassandra
Esivanemad:
stuartina (lehtedel tähnid ja õitel tedretäpid huultel) ja equestris (õite kuju ja värvus).
Lisaks veel aroomitu!
Pärit firmast Elsner, eelmisel aastal ning saabus noortaimena.
25. detsember 28.detsember
Uuel aastal kirjutan/lisan veel juurde ...
stuartina (lehtedel tähnid ja õitel tedretäpid huultel) ja equestris (õite kuju ja värvus).
Lisaks veel aroomitu!
Pärit firmast Elsner, eelmisel aastal ning saabus noortaimena.
25. detsember 28.detsember
Uuel aastal kirjutan/lisan veel juurde ...
Üks järjekordne roheliseõieline
Paphiopedilum maudiae green
18. november 28.detsember - esimene neist
Lihtsalt kaunis !!!
18. november 28.detsember - esimene neist
Lihtsalt kaunis !!!
Õnnetu kuukinga õnnetu keiki - III osa
Kenasti on juba üle aasta kasvanud ripp-amplis, koore sees.
Nüüd kasvatas ka oma esimese õievarre.
19.detsember 28.detsember
Inetust kortsus taimest on sirgunud kaunite valgete (õrnalt roheka jumega)
õitega lihtne kuuking.
Valged õied on alati kaunid!!!
Tuntud katsealune, kes oli esindatud ka eelmisel aastal ilmunud orhideevihikus.
Ja blogis:
http://annelasblogi.blogspot.com/2012/08/onnetu-kuukinga-onnetu-keiki.html
Nüüd kasvatas ka oma esimese õievarre.
19.detsember 28.detsember
Inetust kortsus taimest on sirgunud kaunite valgete (õrnalt roheka jumega)
õitega lihtne kuuking.
Valged õied on alati kaunid!!!
Tuntud katsealune, kes oli esindatud ka eelmisel aastal ilmunud orhideevihikus.
Ja blogis:
http://annelasblogi.blogspot.com/2012/08/onnetu-kuukinga-onnetu-keiki.html
pühapäev, 29. detsember 2013
Õitsemine
Jõulukuu suursündmuseks,
ausalt öeldes
nagu rohkem kingitus on ´´porgandi tite´´ õitsemine.
Tema õie arengut oli huvitav jälgida.
See võttis muidugi kauem aega, sest andsin vähem valgust.
Päikesepaistelisi päevi jagus nirult, peaaegu midagi.
Nüüd, kus kolmas õitsema minemas, hoian kustvalgust vähemalt 10 tundi.
12. detsember 16.detsember
Aimata on, et tähniline tulemas.
Päeval uudistas ja piilus seda halli maailma.
19. detsember
Õie avas öösel, järgmiseks hommikuks.
20.detsember
Välguga on hoopis tugevam ja intensiivsem värvus.
Õige ja loomulik on hoopis selline:
Tugevat aroomi andis alles teisel päeval, natuke mõrkjam kui ventricosum-il.
Aroom on tugev ning super.
Juba trepi esimesel astmel tunned, et üleval teisel korrusel on midagi suurepärast ja lõhnavat.
24. detsember
Titt ise (paks vars) on siis 7cm pikkune.
Õie mõõdud aga vastavalt 11 ja 12cm.
Taim on täiesti oma õige nimetuse vääriline:
http://www.sunsetvalleyorchids.com/htm/photo_detail.php?prod=1955
Milline on tema hooldus praegu!?
Väetanud teda detsembris ei ole.
Kastan üle kolme päeva. Oma tingimuste juures. Pottki on nr.9.
Otsisin fotot juurte kohta, viimased fotod on tehtud 15.juunil.
Enam uusi ka tegema ei hakka.
Need tumedad on vanad juured, seekord kevadel sai neid rohkem alles jäetud.
Kui nüüd titt lõpetab õitsemise, siis panen ta iseseisva elu peale.
ausalt öeldes
nagu rohkem kingitus on ´´porgandi tite´´ õitsemine.
Tema õie arengut oli huvitav jälgida.
See võttis muidugi kauem aega, sest andsin vähem valgust.
Päikesepaistelisi päevi jagus nirult, peaaegu midagi.
Nüüd, kus kolmas õitsema minemas, hoian kustvalgust vähemalt 10 tundi.
12. detsember 16.detsember
Päeval uudistas ja piilus seda halli maailma.
19. detsember
Õie avas öösel, järgmiseks hommikuks.
20.detsember
Õige ja loomulik on hoopis selline:
Tugevat aroomi andis alles teisel päeval, natuke mõrkjam kui ventricosum-il.
Aroom on tugev ning super.
Juba trepi esimesel astmel tunned, et üleval teisel korrusel on midagi suurepärast ja lõhnavat.
24. detsember
Titt ise (paks vars) on siis 7cm pikkune.
Õie mõõdud aga vastavalt 11 ja 12cm.
Taim on täiesti oma õige nimetuse vääriline:
http://www.sunsetvalleyorchids.com/htm/photo_detail.php?prod=1955
Milline on tema hooldus praegu!?
Väetanud teda detsembris ei ole.
Kastan üle kolme päeva. Oma tingimuste juures. Pottki on nr.9.
Otsisin fotot juurte kohta, viimased fotod on tehtud 15.juunil.
Enam uusi ka tegema ei hakka.
Need tumedad on vanad juured, seekord kevadel sai neid rohkem alles jäetud.
Kui nüüd titt lõpetab õitsemise, siis panen ta iseseisva elu peale.
esmaspäev, 23. detsember 2013
Viimane õitseja
Uustulnuk on viimane õitseja omade seas.
Tema teenib auga jõulukaktuse nime välja.
Isegi ei olnudki nii kapriisne kui arvasin, ainult mõne üksiku punga paotas.
Mõtlik on, ei kiirusta. Jupikaupa õitseb paari õiega.
Jätkubki kauaemaks!
Möödaminnes sai ka tema õie värvus jäädvustatud.
Malbe, hele virsikuroosa.
Tema teenib auga jõulukaktuse nime välja.
Isegi ei olnudki nii kapriisne kui arvasin, ainult mõne üksiku punga paotas.
Mõtlik on, ei kiirusta. Jupikaupa õitseb paari õiega.
Jätkubki kauaemaks!
Möödaminnes sai ka tema õie värvus jäädvustatud.
Malbe, hele virsikuroosa.
reede, 20. detsember 2013
Savi mätsimine - I osa
Ei ole oma blogi unustanud.
Aga enne kui midagi lisada, peab inimene suutma või saama istuda või lesida arvuti juures.
Kõige tähtsam detsembrikuu sündmus on senini olnud kahtlemata
meie orhideefoorumlaste savipoti õpituba.
Meie Ürjega alustasime teekonda Pärnust juba kella 7.30-st.
Kui tahad Tallinnast kusagile edasi jõuda, pead ju bussiaegu klapitama.
Kohale jõudsime ilma suurema viperusteta ( välja arvatud asjaolu, et minul oli kihk tunduvalt varem bussist maha minna) külakostid näpu otsas.
Ja kaasas veel kohustuslikus korras puulabidas ning põll, soovitavalt ka sussid.
Rahvast tuli ja tuli, nii meid oligi üle kümne.
Mõni jõudis ka hiljem kui põhituumik oli lahkunud.
Õnneks savi ajalugu ei hakanud meile keegi pajatama.
Aga kasulikke näpunäiteid jagas lahke perenaine küll.
Kui oled savi varemalt ainult paar korda vorminud/mätsinud, siis kulub iga õpetus marjaks ära.
Tähtis oli ka see, et kõik said teha, mida hing ihkas.
Mingit kohustuslikku korda (v.a. kodukord) ega asja ei olnud.
Ja nagu ikka orhideerahva unistus - orhideedele potid.
Igasugused, nii põhi-(kasvu) kui ümbrispotid.
Ja neofide kasvatajatele ikka neofipotid. Isetehtul väärtus omaette.
Ei mingit kiirustamist - kogesin tähtsat reeglit.
See andis tunda esimese poti valmimisel.
Serv hakkas käest ära minema - s.t. hirmuäratavalt kuidagi õhuke.
Täpselt nii nagu kunagi esimene näppimine:
pidin kaussi tegema, aga olin huvitatud hoopis potist. Mingit õiget tunnetust tol korral ei tekkinudki.
Ei osanud mingit iste- ega seisukohta võtta.
Viimistlemise ootuses ning heade mõtete lootuses sai kile alla pandud.
Teine potike valmis aga pikkamööda, süvenenult. Tekkis selline mõnus ja hea tunne!
Tõeline teraapia!!!
Sellest potist hakkas juba asja saama.
Ise võisin rahule jääda, seda kohustuslikku kurikuulsat labidat siin vaja ei läinudki.
Puulabidas - poti patsutamiseks, näpujälgede silumiseks!!!
Teine kile alla ja esimine käsile. Teadsin, mida ette võtta.
Ave juhendamisel sai serv paksemaks kleebitud (täitsa põnev).
Õhuke ja pragunev jääb nüüd ilmselt tuleviku ootusesse!
Muidugi omamoodi huvitav ja aeganõudev oli serva riba valmistamine ning viimistlemine.
Kuna oli väike, siis serva tahtsin kitsast.
Teine sai ilma erilise servata. Mõlematele sai pressitud motiivid!
Erilise kohusetundega said alla jalad.
Kuuldus, et hiljem võib ahjust võib kenasid iseseisvaid nupukesi leida, ei andnud rahu ega tekitanud erilist vaimustust.
Teise, suurema poti omadega tuli aga kiirus, vaja oli ju koju; Pärnusse, tagasi jõuda.
Toodang riiulitele kuivama!
Fotod pärinevad Gallilt.
Esimesel - keskel lainelise servaga. Teisel suurem pott - jalad taevas, kindluse mõttes.
Ave juures savi mätsides möödus aeg nagu linnu lennul.
Aga ütlemata tore ja vahva seltskond oli koos.
Koristamine jäi paraku perenaise pärusmaaks. Usun,et tal oli rahulikum.
Ei kujuta ette, kui kõik see rahvas oleks hakanud seal sebima.
Osa fotosid leiab ka foorumist:
Levis kuuldus, et
eesotsas pererahvaga jäi ka toodang terveks !!! :) :) :)
Aga enne kui midagi lisada, peab inimene suutma või saama istuda või lesida arvuti juures.
Kõige tähtsam detsembrikuu sündmus on senini olnud kahtlemata
meie orhideefoorumlaste savipoti õpituba.
Meie Ürjega alustasime teekonda Pärnust juba kella 7.30-st.
Kui tahad Tallinnast kusagile edasi jõuda, pead ju bussiaegu klapitama.
Kohale jõudsime ilma suurema viperusteta ( välja arvatud asjaolu, et minul oli kihk tunduvalt varem bussist maha minna) külakostid näpu otsas.
Ja kaasas veel kohustuslikus korras puulabidas ning põll, soovitavalt ka sussid.
Rahvast tuli ja tuli, nii meid oligi üle kümne.
Mõni jõudis ka hiljem kui põhituumik oli lahkunud.
Õnneks savi ajalugu ei hakanud meile keegi pajatama.
Aga kasulikke näpunäiteid jagas lahke perenaine küll.
Kui oled savi varemalt ainult paar korda vorminud/mätsinud, siis kulub iga õpetus marjaks ära.
Tähtis oli ka see, et kõik said teha, mida hing ihkas.
Mingit kohustuslikku korda (v.a. kodukord) ega asja ei olnud.
Ja nagu ikka orhideerahva unistus - orhideedele potid.
Igasugused, nii põhi-(kasvu) kui ümbrispotid.
Ja neofide kasvatajatele ikka neofipotid. Isetehtul väärtus omaette.
Ei mingit kiirustamist - kogesin tähtsat reeglit.
See andis tunda esimese poti valmimisel.
Serv hakkas käest ära minema - s.t. hirmuäratavalt kuidagi õhuke.
Täpselt nii nagu kunagi esimene näppimine:
pidin kaussi tegema, aga olin huvitatud hoopis potist. Mingit õiget tunnetust tol korral ei tekkinudki.
Ei osanud mingit iste- ega seisukohta võtta.
Viimistlemise ootuses ning heade mõtete lootuses sai kile alla pandud.
Teine potike valmis aga pikkamööda, süvenenult. Tekkis selline mõnus ja hea tunne!
Tõeline teraapia!!!
Sellest potist hakkas juba asja saama.
Ise võisin rahule jääda, seda kohustuslikku kurikuulsat labidat siin vaja ei läinudki.
Puulabidas - poti patsutamiseks, näpujälgede silumiseks!!!
Teine kile alla ja esimine käsile. Teadsin, mida ette võtta.
Ave juhendamisel sai serv paksemaks kleebitud (täitsa põnev).
Õhuke ja pragunev jääb nüüd ilmselt tuleviku ootusesse!
Muidugi omamoodi huvitav ja aeganõudev oli serva riba valmistamine ning viimistlemine.
Kuna oli väike, siis serva tahtsin kitsast.
Teine sai ilma erilise servata. Mõlematele sai pressitud motiivid!
Erilise kohusetundega said alla jalad.
Kuuldus, et hiljem võib ahjust võib kenasid iseseisvaid nupukesi leida, ei andnud rahu ega tekitanud erilist vaimustust.
Teise, suurema poti omadega tuli aga kiirus, vaja oli ju koju; Pärnusse, tagasi jõuda.
Toodang riiulitele kuivama!
Esimesel - keskel lainelise servaga. Teisel suurem pott - jalad taevas, kindluse mõttes.
Ave juures savi mätsides möödus aeg nagu linnu lennul.
Aga ütlemata tore ja vahva seltskond oli koos.
Koristamine jäi paraku perenaise pärusmaaks. Usun,et tal oli rahulikum.
Ei kujuta ette, kui kõik see rahvas oleks hakanud seal sebima.
Osa fotosid leiab ka foorumist:
Levis kuuldus, et
eesotsas pererahvaga jäi ka toodang terveks !!! :) :) :)
Tellimine:
Postitused (Atom)