Colmanara ´Massai Red´

Ainuke kambrialine, kelle olen jätnud (sai 2010 aastal TBA kevadiselt näitusmüügilt ostetud). Ei ole hiilgama suur nagu mõned, kuigi nüüd tuleb ette kindlalt jagamine. Palju neid ei olnudki, kõigest kolm. Colmanara köitis mind oma säravate kirss, pigem mustjaspunaste õitega.
Temalt olen õnnelikult kõik kahjurid kätte saanud, kuigi sai muretsetud koos Odontioda ´Stirbic´-ga, kellel avastasin hiljem hordide viisi kedrikuid. Tõrje osutus lihtsalt mõtetuks ja vaevanõudvaks, et lihtsam viis oli taimest loobuda, kui kollektsioon ohtu seada.

Siin on pildid sama aasta sügisesest õitsemisest. http://album.ee/node/24176783/50257405
Toas soojas jäävad õied kohe kuidagi kahvatumaks http://album.ee/node/24176787/50257405

Eelmisel suvel elas õues, aga seened tükkisid lehtedele liiga tegema. Tõin ju suhteliselt hilja, alles oktoobri lõpus koridori, kus veetis veel mõned nädalad. Õuekõntsast enne puhtaks, kui tubaste hulka arvata. Selline oli siis 2011/2012 aasta õitsemine. Tubli, aastas tuleb õisi kaks korda!
04. jaanuar

Sel aastal hakkas, varakevadest kuni esimese oktoobrikuu (26.10) lume tulekuni, elama valges koridoris. Mõned päevad veel karastasin, siis hakkas taimedest kahju, lumi ju õues. 
Suvel on aknad pärani, kevadel ja sügisel pikalt jahedust. 
Ka sel suvel sai lehti kärbitud. Meie suved on kuidagi väga niiskeks muutunud.
Tuppa tuues jääb õiteilu lühikeseks. Seekord hakkas juba septembris õitsema, eks käisin siis ukse tagust külastamas. 
Ka seekord kahe õievarrega. 02.november

Praegu veel säravalt sametine, aga varsti ilmuvad väsimuse märgid.
Tubane soojus teeb oma töö.

Oma kogemustest ütlen, äärmiselt lihtne kasvatada.
Tuleb vaid pakkuda mõõdukalt jahedust. Ja mitte ilma joomata ja söömata jätta.
Väga tänuväärne taim!